top of page
Search

Milline on projektijuhtimise kui distsipliini tulevik?

❝ Kui mõtlemist pärsib sõna „ei“, siis on kõige paslikum pista see „ei“ märssi. ❞


Üha rohkem on kuulda järgmisi küsimusi. Milline on projektijuhtimise kui distsipliini tulevik? Kuidas projektijuhtimine edasi areneb? Kas seda saab ette kujutada ilma üksikasjalike käsitluste ja raamistiketa, mis iseloomustavad projektijuhtimist praegu? Kes näitab teed ning pakub uusi ideid ja kontseptsioone, et teadmised ei vananeks ja oleks asjakohased ning soodustaks tulevikus igasuguse suuruse ja keerukusega projektide juhtimist? Kes juhib meid oma visiooni ja ettenägelikkusega ning aitab projektijuhtimist arendada? Küsimusi, millele mõelda, on palju.


Tihti kuuleme, et projektijuhtimise protsessid ja standardid on muutunud liiga struktureerituks ning paindumatuks. Kuigi iga projekt on mitmel viisil omanäoline ning protsesse, tavasid ja meetodeid peab iga projekti elutsükli käigus veidi kohandama ja täiustama, ei saa sama öelda uute protsesside, tavade, metoodikate, tööriistade ja meetodite arenemise ja tuvastamise kohta, mida tehakse aeglaselt ja peaaegu märkamatult.


Kõige populaarsemad meetodid, nagu Gantti diagramm, võrkdiagramm ja tööde hierarhiline struktuur (WBS), loodi juba umbes 70 aastat tagasi. Tundub, et meil on puudu meetoditest, mis võiks neid kindlalt väljakujunenud plaanimis- ja rakendusvahendeid asendada. Selle üle järele mõeldes taipame, et projektijuhtimine on tervikliku distsipliinina arenenud väga aeglaselt.


Paindlikud metoodikad on hoogu sisse saamas, aga neid ei saa kasutada kõikide valdkondade projektides, näiteks ehituses. Kuigi parimate tavade järgimine on mõistlik strateegia, võime küsida: kui paljudes projektides neid tegelikult järgitakse? Võib juhtuda, et parimaid tavasid peetakse liiga üksikasjalikuks ja keerukaks. Teisest küljest ei pruugi parimaid tavasid saada igas projektis samamoodi rakendada. Ükski tava ei ole parim, sest keegi ei saa öelda, mis on parim absoluutselt ja objektiivselt.


Teine põhjus võib olla see, et parimaid tavasid rakendades ei ole väärtusettepanek hästi sõnastatud. Inimesed ei pruugi teada, kuidas on seotud parimate tavade kasutamine ja nende mõju projektide tulemusele ning õnnestumisele. Godbold (2015) kirjeldab seda probleemi APMi veebisaidi blogis järgmiselt: „... parimad tavad võivad olla ohtlikud ja nagu Mary McKinlay ütleb, ei ole neid tegelikult olemaski! See, mida teised teevad, võib sobida neile, aga mitte sulle. Parimal juhul kasutatakse tavasid õppimiseks ja arenemiseks, halvimal aga võetakse neid sõna-sõnalt ning arvatakse, et need ongi parimad.“


See olukord annab eri valdkondades töötavatele asjatundjatele võimaluse tulla kokku ja mõelda välja, milline on projektijuhtimise tulevik. Eksperdid, praktikud, akadeemikud, teadlased, institutsioonid ja poliitikakujundajad peavad haarama sellest võimalusest kinni ning ühendama oma jõud ja ettenägelikkuse, et luua projektijuhtimise edasiseks muutmiseks kestlik tegevuskava. Koostöö on kindlasti hädavajalik. Enne muudatuste rakendamist tuleb aga välja mõelda, milline on parim tee tulevikku, ja kaaluda järgmisi küsimusi.

  • Mis vajab muutmist?

  • Miks on muudatuste elluviimine aeglane?

  • Milline peaks olema muudatuste eesmärk?

  • Kas muudatused on kasulikud?

  • Kuidas rakendada muudatusi tervikuna?

  • Milline peab muudatus olema, et see sobiks kõikidele sidusrühmadele?

  • Või peaksime muutmise üldse unustama ja jätkama vanaviisi?


Kui oleme teinud kindlaks, mida, kuidas ja kui palju tuleb muuta, on tõenäoliselt kõige mõistlikum rakendada muudatusi sammhaaval. Järgmisena on esile toodud mõni valdkond, mille muutmist võiks põhjalikult kaaluda:

  1. Projekti väärtusettepanekute määratlemine ja mõõtmine.

  2. Baasplaani erinevuste tuvastamine, mõõtmine ja veaotsing.

  3. Kognitiivne, tehisintellektipõhine, sotsiaalmeedia- ja suurandmete analüütika ja muud tehnoloogiavahendid ning nende kasutamise korraldamine projektijuhtimises.

  4. Vastupidavuspõhise projektijuhtimise käsitlused ja meetodid.

  5. Easy Agile´i programmid (mida saab kasutada eri tüüpi projektides).

  6. Tüüpilise projektijuhtimise eelised vs. muudetavad elemendid

  7. Plaanideta projektihaldamine (paindlikud metoodikad ja projektide lõpetamise viisid).

Kokkuvõtteks. Areng on loomulik. Arenevad kõik: inimesed, organisatsioonid, ametid ja ühiskonnad. Projektijuhtimine ei ole selles suhtes erand. Kuna projektijuhtimisel on organisatsioonide ja ühiskondade kasvus strateegiline roll, näib selle jätkuv areng vajalikuna. Seda silmas pidades kirjeldasime oma vaatenurka, lootes, et selle üle järelemõtlemine aitab arengule kaasa. Loomulikult ei ole nimetatud arenguvaldkondade loend täielik. Seetõttu peame veel mõtlema, kuidas muutmist vajavate elementide nimekirja täiendada, et saaksime projektijuhtimist sammhaaval arendada.



© 2022 Jiwat Ram, All Rights Reserved.

Originaalartikli viide: https://www.ipma.world/what-lies-ahead-for-project-management-as-a-discipline/ Artikli tõlkis inglise keelest Signe Saar.

113 views0 comments
bottom of page